Sõsar logo valge

"Hirm, mure ja ärevus"

7. Osa

Mis järeldusteni jõudsin oma mõtteid kuulates?

Koroonakriisi alguses käis mõtteid peast läbi muidugi tuhandeid, aga selle kohutava maailmalõpu tunde tekitasid peamiselt just need kolm, mis peas üha uuesti ja uuesti ringi käisid:

  1. Hirm teadmatuse ees. Milline on see uus reaalsus ja kas ma saan selles hakkama. Mis siis, kui miski pole enam kunagi endine?
  2. Mure inimeste pärast keelest hoolin.
  3. Ärevus. Mis saab, kui mul raha otsa saab ja kuidas siis hakkama saan?

Toon siin Sulle näiteks, mis toimus minu peas, ning mis järeldusteni oma mõtteid analüüsides jõudsin, nii et kui võtsin ennast käsile ja tegin nende tunnete ja mõtetega tööd, siis muutus mu nägemus olukorrast vaid mõne päeva jooksul kardinaalselt. Räägin siin nendest kolmest hirmsast ja piiravast tundest eraldi.

Hirm

Just hirm on tunne, mis meid evolutsiooni käigus elus on hoidnud, hoiatanud meid ohtude eest ning andnud refleksid, mis meid väliste ohtude eest kaitsesid. Refleksiks on näiteks hirmust tardumine või see, et suudame hirmu tundes oma aju teised funktsioonid automaatselt välja lülitada ning säästa kogu energia sellele ühele tegevusele, mis aju arvates meid päästa suudab. Näiteks suudame ohu eest joosta palju kilomeetreid, milleks me muidu võimelised ei ole, lülitades välja kõik muud mõtted, nii et ohu eest põgenevad inimesed tihti ei mäleta, kuidas nad ohutusse kohta jõudsid.

Asi on aga selles, et tänapäeval ei pea me ohtude eest reaalselt füüsiliselt põgenema või ennast peitma, kuid hirmunud mõte annab ajule siiski sama signaali, mida ta aastatuhandete jooksul teinud on ja aju ei tea, et, tundes hirmu oma kujutletava tuleviku ees, ei ole me tegelikult üldsegi füüsilises ohus, seega refleks kogu oma energia oma elu päästmisele kulutada hakkab endiselt tööle.

Seda saame tunda näiteks lavahirmu tundes, kui lihtsalt tardume, ega suuda sõnagi suust saada. Või kui tunneme hirmu teadmatuse ees, mida tulevik toob, siis ennast sellelt mõttelt tabades on Su keha pidevalt pinges, olles valmis vajadusel elu eest jooksma, ning Sa ei suuda keskenduda sellele, kuidas tegelikult probleemidele ratsonaalselt lahendusi leida.

Ka mina tundisn seda pidevat pinget, kui tulevikule mõtlesin. “Mis siis, kui kriis toob kaasa sõja, nälja, diktatuuri või me lihtsalt ei saa enam mitte kunagi reisida?” Hirmu lõi teadmatus, sest fantaasia ju otsis alati hirmu pärast just kõige hullemaid tsenaariume, nagu meile naistena kombeks, ja peas keerles pidevalt küsimus, “milline on see uus reaalsus ja kas ma saan selles hakkama? Mis siis, kui miski pole enam kunagi endine?”

Mind aitas hirmust üle saada just oma mõtete analüüsimine ja üles kirjutamine nii, nagu eelmises osas rääkisin ja tundsin, kuidas see füüsiline pinge leebuma hakkas juba hetkest, kui sain aru, et see tunne ongi hirm.
Kui hakkasin endalt küsima, miks neid mõtteid mõtlen ja kas need mõtted on üldse faktid, mille pärast tegelikult ka hirmu peaksin tundma, siis leidsin, et loomulikult mitte!

Pöörasin oma mõtted ümber ja küsisin endalt hoopis: “mis siis, kui miski ei ole enam endine? Kas ma siis tõesti ei tea, kuidas hakkama saada, ka siis, kui maailm muutub? Tegelikult ju tean! Ma olen ju seda ennegi palju kordi teinud ja ma tean mida teha. Tulin uutest olukordadest välja enne ja tulen ka seekord!”

Hakkasin mõtlema, mida on eelmised uued algused toonud ja nägin, et iga muutus, mis tundus muutuse hetkel täiesti katastroofiline, oli tegelikult toonud mu ellu midagi tunduvalt paremat, seega, miks peaks ka see kord erinev olema?

Muutes oma mõtlemist nägin, kuidas see hirmu tekitatud pidev pinge mu kehas kadus, ning hakkasin mustade stsenaariumite leidmisele keskendumise asemel hoopis uusi võimalusi otsima ja nägema ka seal, kust ma enne neid otsida ei oleks osanud.

Just hirmust lahti laskmine oli see, mis viis mind omandama uusi ja huvitavaid teadmisi, mis on praeguseks mind selleni toonud, et saan selle abil aidata ka paljusid teisi.

Nii, et leia ka Sina see mõte, mis tekitab Sinus hirmu muutuse ees ja vaata, kuhu selle mõtte muutmine Sind viib. Luban, et elul on Sinu jaoks veel palju, palju võimalusi, mida Sa veel hetkel näha ei oska aga nad ootavad Sind kohe, kui otsustad neid otsima ja nägema hakata!

Mure

Teiseks tundeks, mis oli mulle ja kindlasti on ka paljudele teistele naistele takistavaks ja suurt stressi tekitavaks tundeks on mure. Mure tähendab enamjaolt seda, et tahame kontrollida ja muuta olukordi, mida me muuta ei saa, arvates alateadlikult, et olukorra enda kontrolli all hoidmine on see, mis annab meile rahulolu ja õnnetunde. Loomulikult ka see ei ole tõsi, sest rahulolu ja õnnetunde loovad muidugi jällegi meie enda mõtted, mitte ükski väline faktor, mille pärast pidevalt muretseme.

Kui saaksin enda tuntavate tunnete nimekirjast valida ühe ja see täielikult minema visata ja enam mitte kunagi tunda, siis oleks see kindlasti mure, sest tegelikult, erinevalt näiteks hirmust, mis meid ka mõnikord teenib ja meie elu võib päästa, on mure üks täiesti kasutu tunne, tekitades meis stressi asjade pärast, mida niikuinii muuta ei saa.

Minu jaoks oli teiseks stressi allikaks seekord mure inimeste pärast kellest hoolin. Muretsesin, kas nendega on kõik ok, kas nad on terved, neil on koht, kus elada ja kõht täis. Muretsesin näiteks nende pärast, kelle olin palganud, ning kes nüüd nagu minagi koroona tõttu tööta jäid ning oma sõprade pärast, kellest suurem osa turismivaldkonnas töötas ning loomulikult ka nende pärast, kes kriisi kõige raskemal ajal Itaalias elasid. Muretsesin ka oma vanemate ja vanavanemate pärast, sest mis saaks siis, kui viirus ka nendeni jõuaks?

Ühesõnaga, muretsemiseks oli palju põhjusi. Aga võtsin ühe terve päeva selleks, et leida kõik need asjad, mille pärast muretsen ja mis seega minus stressi tekitavad. Tegin neist kõigist ühe pika nimekirja ning hakkasin siis ükshaaval vaatama:

a) Kas on midagi, mida saaksin selle olukorra parandamiseks teha? Kui on, siis teen seda ja annan endast parima, et seda lahendada. Seega ei ole vaja enam muretseda, vaid tegutseda, et mure lahendada!

b) Kui ma ei saa absoluutselt mitte midagi teha, et muret lahendada ega kuidagi positiivses suunas mõjutada, kas siis sellepärast on vaja muretseda? Kas mu mure aitab kedagi või on selle ainsaks tulemuseks see, et ma ise olen stressis?
Seega jõudsin järeldusele, et asjade pärast, mida ma niikuinii muuta ei saa, ei ole mitte mingit põhjust muretseda, ning leidsin iga asja kohta mitu näidet, miks selle asja pärast muretsemine mõttetu on ja seega kadus ka mure!

Paljude sõprade puhul osutus suurimaks abiks, mida neil vaja oli, lihtsalt see, et neilt küsisin, kuidas nad ennast tunnevad ja kas on midagi, millega saaksin aidata. Just teadmine, et nad ei ole murega üksi, oligi see mis neid sellel hetkel aitas ja lohutust pakkus. See, et selle asemel, et lihtsalt muretseda, võtsin ühendust kõigi inimestega, kelle pärast muret tundsin, näitas mulle esiteks, et enamjaolt ei olnud muretsemiseks põhjust. See, et nende peale mõtlesin ning andsin teada, et olen alati nende jaoks olemas, kui neil tõesti abi vaja on, lõi meie vahel veelgi tugevama emotsionaalse sideme, kui enne. Kuigi me ei saanud füüsiliselt kohtuda, saime läbi ühiste murede hoopis lähedasemaks, kui kunagi varem.

Ärevus

Ärevus on tunne, mis saadab paljusid inimesi pidevalt läbi elu, sest aju on lihtsalt nii hästi õppinud ümbritsevaid ohte otsima ja on pidevalt selleks valmis, et miski teda ründab. Ärevushäired ei tähenda kaugeltki seda, et inimesel kes nende käes kannatab, midagi viga oleks, see on aju normaalne reaktsioon, kuid kuna tänapäeval ei ole meil tegelikult ohte, mille suhtes peaksime pidevalt valvel olema, siis saab see meile tõeliselt õnnelik olemisele pigem takistuseks.
Just sellepärast on neile, kes tihti ärevuse käes kannatavad, eriti oluline oma mõtete ja tunnetega igapäevaselt tegeleda ja sellega oma ajule mõista anda, et tegelikult ei olegi nurgataga hiilimas suurt hundikarja, kes Sind iga hetk rünnata võib.

Selleks, et ärevust vähendada ja iseendas rahu leida, tuleb kõigepealt selle tundega leppida, ning õppida teda oma kehas ära tundma, ning siis leida mõtted, mis ärevust loovad, just nii, nagu eelmises osas kirjeldatud.

Ärevusega on aga nii, et ta kipub ikka ja jälle tagasi tulema, kuna meie aju on seda lihtsalt nii palju harjutanud, aga selleks, et õppida vaatamata ärevusele õnne tundma, tuleb selle tundega järjepidevalt tegeleda, kuni ta lõpuks leebub ja üha vähem Su elu häirib.
See nõuab aega ja harjutamist, aga mida varem sellega alustad, seda varem näed ka, kuidas Su elu selle tõttu tunduvalt rahulikumaks ja stressivabamaks muutub.

Kui tunned tihti ärevust, siis on meditatsiooni õppimine Sinu jaoks üks parimaid kingitusi, mida iseendale teha saaksid! Võta endale see 15 minutit iga päev ja anna enda ajule võimalus lõdvestuda ning näed, kuidas pidev pinge Su elust järk-järgult kaduma hakkab.

Ärevus oli ka minu jaoks kõige raskem ja mul läks aega, et leida, mis see mõte on, mis seda tekitab. Kuid kui selle mõtte lõpuks leidsin ja selle põhjuseid analüüsisin, hakkas ka ärevus imekombel kaduma.
Samas, kui aju ennast jälle samalt mõttelt tabab, siis kergitab ka ärevus endiselt aeg-ajalt pead, aga nüüd tean, kuidas sellega tegeleda ja tean, et ärevuse tekkimine annab mulle jälle võimaluse oma mõtete ja tunnetega töötamist harjutada ja selles tugevamaks saada, seega ei ole enam ärevuse tundmises midagi, mis mind hirmutaks.

Ma leidsin, et minu ärevuse põhjustajaks oli hirm selle ees, mis saab siis, kui mul raha otsa saab. Seda, miks see nii on, oli raske tabada, sest raha iseenesest ei ole mulle nii oluline. Lõpuks, kui hakkasin enda jaoks läbi mõtlema, mida raha minu jaoks üldse tähendab, hakkasin alles ärevuse tuumale pihta saama.
Asi ei olnud üldse rahas endas, vaid jõudsin järeldusele, et raha sümboliseerib minu jaoks vabadust ja turvatunnet ja just see on see, mis mulle nii oluline on. Ma ei kartnud mitte raha kaotada, vaid kaotada vabadus, mille see mulle annab.

Seega tähendas raha mulle seda, et saan ise oma elu üle otsustada, reisida, teha asju, mis mind õnnelikuks teevad ning oma unistusi täita.

Kui see mõte oli mulle lõpuks selge, siis suutsin selle ka ümber pöörata ning leida mõtted, mis just vastupidist tõestavad. Tegin nimekirja asjadest, milles mul on endiselt vabadus ka siis, kui mul raha ei ole ning kõigist võimalustest, mis mul on ka siis, kui raha on vähe, ning leidsin, et neid asju on palju.

Selle käigus sain ka tõeliselt aru, et õnn ei sõltu absoluutselt rahast. Muidugi on tore, kui seda on ja see annab elus nii palju uusi võimalusi, aga siiski see, mille poole me kõik elus pürgime on õnn, mis ei sõltu mitte millestki muust, kui meie enda mõtetest. Kui Sa oled õnnelik, siis tuleb ka raha, mitte vastupidi, aga samas kui oled juba õnnelik, siis ei ole ka raha Sinu jaoks enam nii oluline, vaid lihtsalt midagi, mis annab Sulle uusi ja põnevaid võimalusi.

Milleni jõudsin?

Kuigi, tänu kriisile teenin ma rahaliselt praegu kordades vähem, kui olin selleks aastaks planeerinud, tunnen, et olen õnnelikum, kui kunagi varem ja minu ees on kõik võimalused avatud. Saan oma eluga uuesti nullist alustada ning mul on vabadus teha ning õppida ükskõik mida, millest unistanud olen, ilma, et mul oleks midagi kaotada!

Olles oma mõtteid analüüsides kaotanud hirmu, mure ja ärevuse ning jõudnud järeldustele, mida siin kirjeldasin, viis elu mind nagu iseenest uute võimalusteni, mida nüüd igal pool näen, ning miski ei takista mind neid võimalusi kasutamast.

Just nii jõudsingi selleni, et hakkasin sügavuti õppima asju, mis on mulle alati nii südamelähedased olnud – toitumine, vaimne- ja füüsiline tervis ja psühholoogia, ning just need asjad on need, mis aitasid mul elus luua õnne ja tasakaalu, mida hetkel tunnen, ning jõuda selleni, et oma õpitut ja enda ja lähedaste peal ära proovitud nippe ja tehnikaid ka Sinuga jagada.

Leave a Comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.