"Hirm läbikukkumise ees"
44. Osa
Hirm, mis mind alati takistanud on
Alustan oma tänast postitust sellest, et eelmisel nädalal sain valmis midagi enda jaoks enneolematult suurt ja olulist – oma esimese raamatu!
(“40 Tervisepäeva” kokaraamatu, millest räägin, leiad SIIT.)
Mäletan, et alustasin oma kokaraamatu idee loomisega juba ülikooli ajal üle kümne aasta tagasi, kuid millegipärast ei olnud ma sellega kuigi kaugele jõudnud. Loomulikult tõin ma raamatu tegemise pooleli jätmiseks enda jaoks palju “põhjusi” ja vabandusi, aga alles praegu märkan, mis oli see üks ja ainus asi, mis mind tegelikult takistas. Selleks oli hirm läbikukkumise ees, mis peitis ennast nii sügaval mu teadvuses, et ma ei saanudki seda enne näha, kui alles nüüd, kui raamat valmis on.
Raamatu lõpetamine ja müüki panek tõi minus esile nii palju emotsioone, et nendes selguse saamine võttis omajagu aega. Tundsin tohutut kergendust ja rõõmu, kuid samas ka segadust, tühjust, pettumust, hirmu ja uhkust.
Alles täna, saates välja “40 Tervisepäeva” tutvustavaid emaile, kordagi leidmata ennast mõttelt “aga mis siis, kui see neile ei meeldi?” ja vajutades nupule “saada” ilma hetkegi kõhklemata, jõudis mulle kohale, mis see oli, mida olin raamatu avalikustamisega tegelikult saavutanud.
Olin tõeliselt võitu saanud hirmust läbikukkumise ees!
Kogu raamatu tegemise aja olid mu pidevaks kaaslaseks mõtted: “mis siis, kui teised arvavad, et see on halb”, “äkki see ei ole piisavalt ilus/kasulik/lihtne” või “mis siis, kui keegi seda ei taha”, kuid nüüd, olles raamatu avaldanud, ei ole ükski neist mõtetest enam absoluutselt oluline.
Ma ei muretse enam selle pärast, kui raamatut ostetakse vaid mõni üksik kord või saan negatiivset tagasisidet, sest tean, et ainuüksi see, et sain võitu iseendast ja oma pidevatest piiravatest mõtetest on suurem saavutus, kui ükski raamatult teenitud euro või lugejate antud tunnustus.
Vaatamata sellele, kas minu esimene raamat on edukas või mitte, alustan juba entusiastlikult uute ideedega, sest tean, et nüüd saab esimesest kogemusest vaid õppida, kasvada ja areneda ning vaatamata tulemusele ei ole mul enam hirmu selle ees, kui keegi teine minu projekte läbikukkumiseks peab, sest tean ju ise, et see nii ei ole ning ka hirmuks ei ole mingit põhjust.
Mis on läbikukkumishirm ja miks seda tunneme?
Sellised hirmud, nagu kartus ennast häbistada, läbi kukkuda või teiste naerualuseks jääda on loomulikult ebameeldivad ja tihti irratsionaalsed, kuid see ei tähenda, et meiega oleks sellepärast midagi valesti.
Need hirmud on aju täiesti loomulik reaktsioon, mis on aastatuhandete vältel välja kujunenud, et aidata meil ellu jääda. Kuna inimene, erinevalt tiigrist või karust, ei saa loodusele üksi vastu, on meie ellujäämine kuni väga hiljutise ajani sõltunud karja või kogukonda kuulumisest. Just sellel põhjusel on välja kujunenud ka instinktiivne soov teistele meeldida ning hirm, et kui jääme teiste silmis häbisse, siis ootab meid ees kogukonnast väljaheitmine, mis meie aju arvates tähendab otsest ohtu meie elule.
Kuigi loomulikult teame tänapäeval, et millegi ebaõnnestumine ei tähenda kindlat surma, siis aju tõrgub seda endiselt uskumast ning väljendab oma kahtlusi hirmutundega.
Selleks aga, et teadmine, et me ei ole ohus ka meie teadvuse sügavamatesse kihtidesse jõuaks, peame ise natuke vaeva nägema.
Kuidas võita hirmu läbikukkumise ees?
Nii nagu rahvatarkuski ütleb, usun ka mina, et hirmu saab võita vaid sellele silma vaadates. Ma arvan, et läbikukkumishirmu ületamiseks on parim meetod pidev harjutamine läbi väikeste aga järjekindlate sammude ning oma loomingu avaldamine vaatamata aju pidevatele protestidele.
Kui ma tunnen et mingi töö või projekt ei taha kohe üldse edasi liikuda ja kipun jälle vabandusi otsima miks ma oma loomingut teha või avaldada ei saa, siis peatun hetkeks ja mõtlen miks see nii on.
Ma kuulan teadlikult ja kriitiliselt isenda argumente ja takistavaid mõtteid. Kui ma järjekordselt ei suuda vajutada “saada”, “salvesta” või “postita” nuppu, siis tean, et seda takistab tegelikult vaid hirm läbikukkumise ees.
Teadvustan endale, et seesama hirm ja ebamugav tunne ongi kõige hullem tagajärg, mis mu töö avaldamisel olla saab ja kui kogen seda juba praegu ja minuga on tegelikult kõik hästi, siis mis mul veel karta on?
Seda protsessi igapäevaselt korrates jäävad ka hirmud ja piiravad mõtted lõpuks nagu vaikseteks sosinateks taustal, kuni lõpuks sootuks hajuvad.
Tänu sellele kasvavad teadmised, kogemus ja enesekindlus ning varsti leiadki ennast tegemas asju, milleks ennast iial võimeliseks poleks pidanud!
