Materiaalne versus emotsionaalne nullpunkt
4. Osa
Minu materiaalne nullpunkt
Minu jaoks on praegune nullpunkt materiaalselt lihtsam, kui eelmistel kordadel, sest alateadlikult olin ilmselt ennast selleks juba ette valmistanud, et ükskord see jälle juhtub, et pean otsast alustama, kuigi ei oleks seda seekord mitte kuidagi suutnud ette ennustada. Olen alati osanud rahaga ümber käia ja seega olin viimase nelja aastaga piisavalt säästnud, et ei pea uue töökoha otsimisega seekord liialt kiirustama.
Aga see ei tähenda, muidugi et ma ei teaks, mis tunne on rahaliselt nullpunktis olla, sest olen ka seda teinud ja see oli kõigest neli aastat tagasi. See juhtus nii, et peale pikki aastaid välismaal elamist otsustasin, et on aeg koju tulla ja täita üks oma elu unistustest – luua oma ettevõte. Selleks kutsusin kampa oma õe ja sõbranna, kes mingil mulle siiani arusaamatul põhjusel olid mu hullu ideega kohe nõus ning mis mõeldud see ka muidugi tehtud. Juba paari kuu pärast registreerisime oma ettevõtte, mille brändi nimeks sai Sõsar, ning alustasime oma looduskosmeetika brändi rajamisega, mille esialgseks “hiiglaslikuks” stardikapitaliks oli 100 Austraalia dollarit. Jah, SADA, mitte sada tuhat. Või tuhat. Ainult sada. Ja Austraalia dollarit, sest elasin ja töötasin parajasti seal ja olin meist kolmest ainus, kes sel hetkel üldse rahaliselt panustada sai.
Praegu sellele ajale tagasi vaadates tundub täiesti uskumatu, kui palju see 100 dollarine investeering ennast ära tasus ja millise firma sellise olematu stardikapitaliga suutsime luua ja kogemuse saada, alustades a) ilma rahata b) absoluutselt ilma igasuguste teadmisteta kosmeetikast ja ärist, aga räägin sellest lähemalt kunagi hiljem.
Igatahes, peale paari aastat ennast 100% oma ettevõttele pühendamist, kust sai palka ainult siis, kui seda parajasti lubada saime- ja see ei olnud just kuigi tihti, leidsin ühel ilusal päeval sularahaautomaadist 20€ välja võtta püüdes masinal midagi, mis on alati olnud mu kõige suurem õudusunenägu – ekraanil oli selgelt kirjas “Teie kontol ei ole piisavalt vahendeid”.
See oli madalpunkt, mida ma kunagi ei unusta. Oma kontot vaadates selgus, et seal oli täpselt 6.50€ ja polnud lootustki, et lähiajal sinna kuskilt midagi juurde tuleks!
Mis siis nüüd saab?!
Võtsin kaardi masinast välja ja läksin ostsin täpselt poole oma varanduse eest tassi kohvi ja istusin maha mõeldes: “kurat, nüüd vist ei jää küll muud üle, kui jälle tööle minna.” Kuna oli Aprilli algus, siis otsustasin, et otsin siis endale suvetöö, kuni oma ettevõttega jälle piisavalt teenime, et palka saaksime maksta ja nii leidsingi ennast juba umbes kuu aja pärast giidina turiste mööda Baltimaid sõidutamas.
Kuigi ma seda sellel hetkel loomulikult ei näinud ja see olukord tekitas minus tohutult stressi ja negatiivseid tundeid, näen praegu, et see rahaline nullpunkt ja juhuslikult leitud “suvetöö” oli üks parimaid asju, mis minuga juhtuda sai. See töö ei olnud mitte ainult tasuv, vaid see oli päriselt ka töö, mis oli kui minu jaoks loodud ja mille kaudu lõin endale samas ettevõttes unistuste kajääri, millele olen praegu südamest tänulik, et olles järjekordselt järgmises nullpunktis, ei ole mul vaja enam raha pärast nii palju muretseda.
Minu emotsionaalne nullpunkt
Kuigi materiaalselt oli praegune nullpunkt eelnevatest muretuim, siis vaimselt ja emotsionaalselt oli see raskem, kui ükski eelnev. Kui kõik varasemad elumuutused ja võõrasse riiki kolimised on olnud minu enda valik, siis seekord oli põhjus selline, mida ma ei olnud ise loonud ega suutnud kuidagi kontrollida. Kui kõik mu tulevikuplaanid ja unistused Koroona tõttu sõna otseses mõttes üleöö kokku varisesid, siis tundsin nagu oleksin kaotanud ka osa iseendast.
Õnneks kestis see kohutav tunne vaid mõne nädala, sest kui suutsin ennast jälle piisavalt kokku võtta, et olukorda adekvaatselt hinnata, teadsin, et tegelikult ei ole see kaugeltki maailma lõpp. Saan ka seekord hakkama, nagu olen seda alati teinud. Ja Sina saad ka!
Õnneks olin juba varem hakanud tõsisemalt tegelema sellega, et ennast vaimselt arendada, mille käigus olin muuhulgas jõudnud ka “Life Coachingu” maailma. Just sealt õppisin selle ülimalt lihtsa “saladuse”, mis mu elu nii palju paremaks ja õnnelikumaks on muutnud.
Life Coaching tõi mind selleni, et õppisin kuulama ja kriitiliselt hindama oma mõtteid, mis tundusid enne nagu iseenesest mu peas eksisteerivat. See, mida õppisin, oli nii lihtne ja elementaarne, kuid siiski nii tohutult võimas, et muudab jätkuvalt mu maailmapilti ja ellusuhtumist. Seda loomulikult paremuse suunas!
Kuna see “saladus” aitas mul emotsionaalselt nii raskest ajast ootamatult vähese vaevaga välja tulla ja hakata elus uusi ja põnevaid eesmärke seadma ja neid ja edukalt täitma, siis tahan ka Sinuga jagada seda, mis mind selleni viia aitas. Seega pühendangi järgmise postituse sellele “saladusele”.