"Kas ka täiskasvanud jonnivad?"
22. Osa
Mis on jonn?
Kas ka täiskasvanud jonnivad? Jah, otse loomulikult teeme seda, kuigi seda endale teadvustada ei taha!
Leidsin paar päeva tagasi ka ennast jonnimas ning otsustasin seda seekord ka tunnistada. Olles seda teinud, seadsin endale eesmärgiks jonnituuridest lõpuks välja kasvada ning püüda tulevikus end teolt tabada ja kaaluda, kas jonnimine on ikka kõige õigem tegevus.
Täiskasvanu jonn erineb laste omast ainult selle poolest, et me tavaliselt karjume, nutame ja trambime jalgu ainult mõtteliselt. Kuigi, seda võib mõnikord ka päriselt juhtuda, kui ikka väga tujust ära oleme.
Jonnimine on käitumismuster, mis on meile lapsepõlvest külge jäänud sellepärast, et me lihtsalt ei ole õppinud oma emotsioonidega teisiti toime tulema.
Jonnimine tähendab seda, et jääme kangekaelselt oma arvamuse või tahtmise juurde, mida iga hinna eest kaitseme ja seega lülitame kriitilise mõtlemise suures osas välja.
Muidugi on see täiesti loomulik reaktsioon ja ei ole midagi, mille pärast peaksid ennast maha tegema või süüdi tundma, nagu seda tavaliselt teeme. Aju “autopiloot” käitub nii sellepärast, et talle ei meeldi ükski muutus ja kui soovid muuta juba kinnistunud ideed, siis peab ta selleks uusi ühendusi looma ja palju energiat kulutama, mida ta aga kohe üldse teha ei taha.
Jonnimise puhul laseme “autopiloodil” aga täiesti kontrollimatult tegutseda, mis tähendab, et blokeerime ka igasuguse võimaluse õppida ja areneda.
Kuidas jonnimine oma kasuks pöörata?
Loomulikult ei ole see meeldiv tunne, kui kaotame kontrolli oma mõtete ja sõnade üle, kuid samas on just see hetk suurepärane võimalus kuulda mõtteid, mis muidu tahaplaanile jäävad. Öeldes valimatult kõike, mis parajasti pähe tuleb on see mõnikord lausa hämmastav, mida aju on võimeline genereerima, kui tal lihtsalt minna laseme.
Mõtleme pärast, et: “ma ei mõtle ju tegelikult üldse nii”, aga kuskilt see mõte ju siiski tuli. Aga kust ja miks?
Selline olukord on hea peegeldus sellele, mis Su peas toimub, kui sellele parajasti tähelepanu ei pööra. Märka seda ja püüa mõista, mis on nende mõtete taga. Kas seal on hirmud, millest oleks pidanud ammu lahti laskma, kahtlused iseenda suhtes, kibestumus või tunne, et oleme millestki ebaõiglaselt ilma jäetud? Seal võib peituda ka kibedust, mis ennast meie sees juba aastaid peitnud on ja nüüd otsustanud pead kergitada.
Kui oskame selliseid asju märgata ja nendega tegeleda, tunneme, kuidas hakkame vaikselt ja ükshaaval ära viskama kogu “vana kola” mida endaga raskuseks kaasa tassime ja mis meile endale märkamatult pidevalt taustaks jooksevad, negatiivseid mõtteid ja tundeid tekitades.
Neist häirivatest mõtetest lahti laskmine aitab aga luua endale tunduvalt lihtsama ja rõõmsama elu.
Kuidas jonnimisega toime tulla?
Oma jonnihoogude märkamine ja nendega toime tulemine ei ole muidugi alati lihtne ülesanne aga hea algus on endale tunnistada, et just nimelt jonnimine oli see, millega tegelesin.
Jonnihoogu on esialgu raske märgata, ajal, kui parajasti selle sees oled, seega on ka sellest väljumine võimatu ülesanne. Saame aga alustada sellest, et tunnistame seda endale pärast ja analüüsime mõttes, mis siis täpselt juhtus ja mis olid need mõtted, millest me lahti ei olnud valmis laskma.
Mina otsustasin ka, et selle asemel, et pimesi vabandusi otsida, nagu enne tegin ja iga hinna eest oma arusaamadest kinni hoida ning otsida põhjusi, miks ma ei saa, ei taha või ei oska muutuda, analüüsin olukorda avatud meeltega.
Ma mõtlen korralikult läbi, mis oli see mõte/idee, millest nii kramplikult kinni hoidsin ja miks?
Küsin endalt:
- Kas see mõte oli üldse tõsi ehk siis fakt, mida saaks probleemideta ka kohtus tõestada, mitte enda loodud illusioon?
- Mida tunneksin ja kuidas käituksin, kui ei oleks seda mõtet mõelnud?
- Kas sellel mõttel on alternatiive? Hakka proovima uusi mõtteid, nagu prooviksid uusi riideid ja too iga uue mõtte kohta paar näidet, miks see tõsi on.
- Jälgi, kuidas uus mõte Sind tundma paneb ja jäta endale mõte, milles ennast kõige paremini tunned.
Kui endale mõttes nende küsimuste esitamine harjumuseks muuta, siis näed, kuidas negatiivsed mõtted ja jonnihood üha harvemaks muutuvad, kuni lõpuks üldse kaovad. Endale küsimusi esitades õpime maailma nägema avatud meeltega, mis annab võimaluse õppida palju uut ja põnevat nii enda, kui teise inimese kohta ja seega on konfliktid ka harvemad tekkima.
