Vähesed meist, naistest, oskavad iseennast ja oma oskusi ja teadmisi piisavalt väärtustada. Tuleb tunnistada, et ma ise ei ole ka selles veel just kuigi osav. Taban ennast endiselt tihti iseenda kohta midagi tüüpilise “ah mis nüüd mina” stiilis ütlemas, kui keegi mind kiidab või midagi ilusat ütleb, või arvan, et mul ei ole millegi saavutamiseks piisavalt teadmisi või oskusi.

Aga miks see nii on, et mina ise näen endas vähem potentiaali, kui teised minu ümber ja kuidas seda muuta?
Ma ei pea siin loomulikult silmas, et peaksime õppima ennast kellestki teisest paremaks pidama, vaid lihtsalt tunnustama seda, mida juba saavutanud oleme, kui palju oleme kasvanud ja arenenud ning milleks veel võimelised võiksime olla.

Näen, et oskus ennast väärtustada on oluline sellepärast, et seda tegemata saboteerime ennast saamast midagi, mille tegelikult oma töö ja pingutusega tõeliselt ära oleme teeninud. Leian, et selle oskuse puudumises võib näiteks peituda ka üks põhjustest, miks oleme Euroopa Liidu liidrid meeste- ja naiste vahelise palgalõhe suuruses.
Palgaläbirääkimistel või ka ise ettevõtja olles me tihti lihtsalt ei küsi seda, mille oleme ära teeninud sest kahtleme, kas ikka tõesti seda väärt oleme. Samas, kuidas saaks ja peakski keegi teine meid piisavalt väärtustama, kui me isegi seda teha ei oska?