Vaatan tihti oma õe lapsi, nende siiraid emotsioone, iseteadlikkust ja piiritut õpihimu ning mõtlen: huvitav, kuidas, millal ja miks see meist täiskasvanuna kaob?

Elu õpetab meile oma emotsioone vaos hoidma ja seda, et me ei saa kõike mida tahame. Õpime umbusaldust teiste suhtes ja tihti kaugelt liiga palju enesekriitikat. Kõik see aga viib meid selleni, et me ei suudagi enam hetki päriselt nautida sellistena, nagu nad on ning kaotame ka õppides huvi ja entusiasmi.

Mõnikord tunnen, et ma nii väga tahaks oma sisemist last jälle leida, lihtsalt rõõmust kilgata ja kõva häälega nutta, kui ma ei saa, mida tahtsin.

Loomulikult ei saa me täiskasvanuna enam käituda nagu kaheaastased, aga usun, et samas on palju, milles võiksime lastest eeskuju võtta ja unustada need õpetused, mis meid tegelikult hoopis piiravad ning igas asjas ohtu märkama panevad.
Kui palju lihtsam ja nauditavam oleks elu, kui poleks näiteks piinlikkustunnet, mida väikesed lapsed veel õppinud ei ole ja mis meid täiskasvanuna nii paljus takistab?

Aga kuidas see väike mina iseendas uuesti leida? Olen seda juba kaua teha püüdnud, aga mu ratsionaalne ja kaalutlev meel ei arva, et see on hea mõte ning ei ole olnud valmis lahti laskma piirangutest, mille ise endale seadnud olen.

Eile aga kohtasin poolkogemata seda väikest mina, keda pikka aega leida olen püüdnud. Ju siis oli õige aeg.
Mul oli emotsionaalselt raske päev, olin kurb ja tujukas, aga ei saanud aru miks, sest tegelikult ei olnud ju midagi valesti. Hallid pilved taevas ei aidanud olukorda sugugi paremaks teha ja iga väike asi, mida ma tavaliselt tähelegi ei pane, ärritas mind.

Mõtted läksid aga kuidagi selle peale, et huvitav, mida minu sisemine laps praegu tunneb ja mida tal vaja võiks olla, et ennast paremini tunda?
Panin silmad kinni ja kujutlesin ennast sellisena, nagu kunagi lasteaias käies olin. Iseendale otsa vaadates küsisin väikeselt endalt, miks Sa kurvastad?
Sain hetkega aru oma paha tuju põhjusest ja nägin, et ainus, mida see väikese mina tegelikult vajas, oli lihtsalt natuke tähelepanu ja seda, et keegi teeks talle pai ja ütleks, et kõik saab korda! Ja see kõige parem “keegi”, kes seda teha saab, olen ju mina ise!

See tegi mulle endalegi nalja, kui märkasin, et olin käitunud täpselt nagu mu õe väike tütar, kes mõnikord haledalt nuttes minu juurde jookseb kui on kukkunud ja kui ma haiget saanud kohale peale puhun jookseb ta hetk hiljem jälle kõva häälega naerdes seda sama lollust tegema, mis talle just minut tagasi haiget oli teinud.

Läbi sellele kogemusele mõistsin, et täiskasvanud iseenda tähelepanu võitmiseks, ei pea ma ju tingimata pidevalt neid samu enesehävituslikke meetodeid kasutama. Seega, nüüd tean, et kui kipun jälle põhjuseta mossitama, siis selle asemel, et ennast enesehaletsusega veel sügavamale auku kaevata, võin ju lihtsalt iseendale öelda: “Kallis Triin, mul on nüüd Su tähelepanu vaja, palun hoolitse minu eest!”
Selle asemel, et lihtsalt jonnida, võtan aja maha ja teen midagi, mis mind rõõmsaks teeb. Täna piisaski ainult väikesest jalutuskäigust metsas, kus sain linnulaulu kuulata ja vaatada, kuidas nunnud kevadised lillekesed tärkavad.

Ma tean, et see ei tule iga kord meelde ja võtab aega, et last endas märgata, aga usun, et kui seda mõnelgi korral märkan olen juba teel tunduvalt parema suhteni iseendaga.

Kas Sina oled ka oma väikese iseendaga kohtunud ja kas tema kuulamine on aidanud ka Sul iseenast paremini mõista?