Tänapäeval on igavus millegipärast tabuteemaks muutunud ja see, et näeksid kedagi lihtsalt niisama igavlemas või ise seda teeksid on suureks harulduseks saanud.

Üks põhjustest on kindlasti see, et tänapäeval ei ole enam mitte mingit vajadust igavust tunda. Kiire ja lihtne meelelahutus on meil alati käeulatuses. Telekas, Netflix, Youtube ja igasugune sotsiaalmeedia pakuvad ju lõputuid võimalusi aega veeta.

Niisama rahulikult puhkamise asemel on praegu moes hoopis pidev kiirustamine, mis on tihti alateadvuses võrdsustatud meie väärtusega inimesena. Kui Sul on alati kiire ja miljon asja, mille pead lähiajal tehtud saama, siis järelikult oled ju nõutud, edukas, usin ja produktiivne inimene. Ka mina mõtlesin alateadlikult nii ja teen seda vahel praegugi, kuigi tean, et reaaluses ei ole see kaugeltki nii.

Igavuse vältimiseks planeerime me ka pidevalt uusi projekte, mille hulka kuuluvad näiteks lõputud aiatööd, remondid, erinevad trennid, sotsiaalsed üritused ja isegi reisid.

Aga miks me seda teeme? Miks leiame, et nii raske on lihtsalt aeg maha võtta, absoluutselt mitte midagi teha ja igavlemist nautida?

Ma usun, et peamine põhjus, mis meid seda tegemast takistab on hirm näha iseenda sisse ja kuulda mõtteid, mis meid häirida võivad.

Võib ju juhtuda, et me ei elagi nii, nagu tegelikult seda teha sooviksime. Võibolla märkame, et suhted, milles oleme, on tegelikult juba aastaid tagasi oma aja ära elanud aga me lihtsalt ei ole valmis seda tunnistama.
Kõige hullem on aga see, et piirame ennast mõttega, et meie soovid, ihad ja unistused ei ole meie arvates kogukonnas või ühiskonnas aktsepteeritud, me ei ole väärt seda, mida tegelikult soovime või me ei ole lihtsalt valmis loobuma elustiilist, millega oleme harjunud ja seega ennast seal turvalisena tunneme.

Muutuste tegemine, ükskõik milles, on ka muidugi meie ajule kõige suurem vaev ja väljakutse üldse, nii et selle iga hinna eest vältida püüdmine on nii teadlikult kui alateadlikult meie kõigi jaoks täiesti normaalne tegevus, mis näitab, et aju töötab just täpselt nii, nagu peab, ning oleme täiesti terved ja hästi funktsioneerivad inimesed.

Probleem on aga selles, et aju ei tea, milline harjumus või mõte on Sulle hea või milline halb. Kui muidu on ta üks absoluutselt geniaalne ja asendamatu organ, siis selles osas, mis on meile hea, puudub tal täielikult igasugune kriitikameel.

Just see on põhjus, miks teeme kõike muud, kui laseme korrakski endal igavust tunda!
Nii lähemegi lihtsalt kergema vastupanu teed, sest on ju palju lihtsam otsida pidevalt võimalust põgeneda iseenda mõtete ja tunnete eest, kui nendega teadlikult tegeleda.

Ma usun aga, et oma sügavaimate mõtete, tunnete ja soovide kuulamine, iseendas rahu leidmine ja õnnelikuma elu loomine algab just igavusest.

Ma tean, et alguses on hirmutav lihtsalt olla, ilma ühegi segajata, ja tõeliselt mitte midagi teha. Automaatselt hakkab aju tegevusi ja vabandusi otsima, et Sa seda jumala eest ei teeks, kuid ära anna alla!

Kui annad endale igavlemiseks võimaluse, lepib ka aju sellega lõpuks. Saad aru, et igavus ei olegi tegelikult nii hirmus tunne ja üsna varsti ei ole see enam ka üldse igav, sest oled loonud põneva suhte iseenda ja oma sisemise lapsega (sisemise lapse leidmisest kirjutan lähemalt SIIN).

Ma tunnen, et minu parimad ja loomingulisemad ideed tulevad just siis, kui annan endale teadlikult aega igavleda. Annan oma meelele võimaluse lihtsalt olla ja kingituseks laseb ta alateadvusest esile tulla ideedel, mis oma geniaalsuses mind ennastki üllatavad ja rõõmustavad ning aitavad luua tulevikku, milles ennast tõeliselt õnnelikuna tunnen.

Mõnusat igavlemist!