Kui oled tegemas suurt muutust või kannapööret oma elus, siis loomulikult on muutumisprotsess imeline teekond ja ainus võimalus jõuda parima versioonini iseendast. Samas aga ei ole see alati ainult lust ja lillepidu, vaid toob tihti kaasa ka emotsionaalseid väljakutseid.
Muidugi näed alles hiljem, et need väljakutsed olidki just kõige väärtuslikumad õppetunnid. Hetked, mis tundusid tohutult rasked, olid tegelikult läbimurdest vaid tillukese sammu kaugusel.

Ka minu jaoks oli pöördepunkt paras katsumus, aga õppisin sellest, et kõige väärtuslikumad ja püsivamad muutused tulevad tihti läbi raskuste.

Olin oma muutuses jõudnud punkti, kus “vana mind” ei olnud enam ja “uus mina” oli veel kahtlev ja ebakindel. Mind valdasid segadus ja ärevus. “Kas valisin ikka õige suuna?” “Kas tegin õigeid otsuseid?” “Kas olen piisavalt pingutanud?” “Äkki peaksin ikka tagasi pöörduma sellise mina juurde, kes ma enne olin?”
Tean aga, et see ongi aju loomulik protsess, ta tahab meeleheitlikult tagasi minna vanade harjunud mustrite juurde. Aga mina enam ei taha. Just see kahevahel olek ongi see, mis tekitab pidevat sisemist pinget ja ärevust, mis tunduvad mõnikord täiesti ilma põhjuseta ilmuvat.

Meis kõigis toimuvat sisemist võitlust kirjeldab hästi iidne Indiaani legend, milles vanaisa räägib lapselapsele kahest hundist tema sees, kes omavahel pidevat sõda peavad.
Üks hunt sümboliseerib negatiivseid tundeid, mis meie kõigi sees olemas on, nagu viha, kadedus, kurbus, kahetsus, ülbus, ahnus, valed ja ebakindlus. Teine aga häid, nagu rõõm, armastus, lootus, lahkus, kaastunne, hoolimine ja enesekindlus.
Kui lapselaps küsib: “vanaisa, kumb hunt selle võitluse siis võidab?” vastab vanaisa: “eks ikka see, keda rohkem toidan.”

Seega on see igaühe enda otsus, kas keskendume ärevusele ja ebakindlusele või toetame mõtteid, mis toovad rahu ja leppimise. Kas anname kogu oma energia probleemile endale, sellest pidevalt rääkides ja kurtes, või keskendume hoopis lahenduse leidmisele.

Olles pöördepunktis võtsid minus tihti võimust ärevus, pinge seljas ja tüütu peavalu, millel ei tundunud mingit otsest põhjust olevat. Kui keskendusin mõtetes valule, tekitasin endas veelgi rohkem stressi püüdes tulutult pinge allikat leida.
Ühel hetkel mõistsin aga, et probleemile keskendumine ei aita. Hakkasin teadlikult süvenema hetkedesse, milles tundsin ennast hästi ja sellele, kuidas heaolutunnet endas taas luua.
Nii leidsin endas ka lõpuks mõtte, et vana mina ei ole ju tegelikult kuhugi kadunud ja see ei ole üldse halb. See osa minust, mis mulle endas meeldis ja mida kalliks pidasin on ju ikka olemas. Kadunud on lihtsalt harjumused, mis mind ei teeninud ja lükkasid suunas, kuhu ma minna ei tahtnud. Teadsin, et olen õigel teel, ning seda endale sisendades hakkas ka ebameeldiv pinge kaduma.