Sõsar logo valge

"Kuidas nullpunkti sattusin"

1. Osa

Mida teha siis, kui pead ootamatult eluga nullist alustama?

Alustan seda blogi, sest jõudsin täna järeldusele, et eluga nullist alustamine ongi just see, mille kohta võin öelda, et olen ekspert, sest olen seda tõesti palju kordi teinud. Kuna olen tänu koroonale jällegi täiesti ootamatult tagasi nullpunkti sattunud, siis mõtlesin, et jagan seekord oma teekonda sellest, kuidas nullpunktist taas uute ja põnevate algusteni jõuda.

Kui tunned, et oled samuti nullpunkti sattunud, siis ühine minuga ja vaatame, kuhu see teekond meid viib. Seda, kuhu näiteks aastaga jõuame, ei saa hetkel mitte kuidagi ennustada, aga kui saan Sulle ka Sinu uue alguse teekonnal kaaslaseks olla, on minu nullpunkt juba kindlasti edukas olnud.

Aga esimene ja parim nõuanne, millele olen aastate jooksul korduvalt tõestust saanud, on see, et nullpunkt ja uuesti alustamine ei ole tegelikult mitte ainult millegi vana lõpp, mida pikalt taga nutma peaksime, vaid hoopis uue ja huvitava peatüki algus!

Ma tean, et seda on praegu raske näha! Ka minul mõnikord on, kuigi olen seda teekonda juba vähemalt kaheksa korda juba läbi teinud, sest rõõmsa ootusärevuse asemel uue ja põneva tuleviku suhtes, saab meist võitu hirm teadmatuse ees ja igatsus selle järele mis oli.

Aga siiski, tegelikult tean, ja pean endale seda ka aeg-ajalt meelde tuletama, et absoluutselt iga nullist alustamine viis mind millegi suurepäraseni, milleta ma praegu oma elu ette ei kujutaks. Tean ka seda, et see kord ei ole erand ja tahan ka Sulle näidata, et nullist alustamine ei ole tegelikult üldse halb!

Just sellepärast otsustasin, et jagan oma eesmärke ja nendeni jõudmise teekonda seekord ka Sinuga.

Aga enne kui räägin, mida tegema plaanin hakata, et sellest nullpunktist välja jõuda, räägin kiirelt, kust ja kuidas siia nullpunkti üldse sattusin.

Koroona

Eile oli mul esimene konsultatsioon töötukassas. Olen elus esimest korda ametlikult töötu. Töötu olen olnud muidugi ka enne, aga alati omal valikul ning seega kunagi mitte ametlikult. Seekord aga ei olnud see minu valik, selle otsustas Koroona. 

Enne koroonat töötasin oma unistuste töökohal turismiettevõttes, kus neli aastat tagasi hooajalise giidina alustasin (ka seekord alustasin nullist) ja ainult ühe suve töötada plaanisin aga õnneks see ei läinud päris plaanipäraselt. Eelmisel aastal oli mu tööks selle sama ettevõtte laiendamine Kesk-Euroopasse, otseloomulikult tegin ka seda põhimõtteliselt nullist, nagu mulle kombeks on saanud. Kuigi olin seda Läti ja Leedu peal juba natuke harjutanud, alustasime seekord täiesti uue brändi ja kontseptsiooniga. Keegi ei teadnud seal meie tausta ega mina Kesk-Euroopat.

Kolisin Prahasse, kus olin enne ainult korra käinud, ei tundnud sealt mitte ühtegi inimest ega osanud kohalikku keelt ( ja siiamaani ei oska). Sellegipoolest panin seal kokku oma unistuste meeskonna kellest pragu tõsiselt puudust tunnen ja tänu kellele ka Kesk-Euroopa osakonna edukalt tööle saime. 2020 tõotas tulla edukam aasta kui kunagi varem, nii ettevõttele, meeskonnale, kui minule endale. Plaanid olid suured ja selles, et need ka täituvad, ei olnud mingit kahtlust. 

Keegi meist ei oleks aga osanud ka oma kõige hullemas õudusunenäos ette näha, kuidas kõik see lihtsalt üleöö kokku variseb. Kõik plaanid, unistused ja kogu suur töö, mida nende aastate jooksul teinud olime, oli nüüd ainult kurb mälestus. 

Koroona tõttu kaotasin sissetuleku, töö, millest paremat ma enda jaoks ette ei oska kujutada, elukoha ja võimaluse kohtuda sõpradega, kellest suurem osa elavad välismaal. 

Nüüd elan koos õe perega vanematekodus ja ainsaks sissetulekuallikaks on töötukassa töötushüvitis. Ma mainin siin veel ära, et olen 35 aastane vallaline naine, et olukord veel kraadi võrra nukram tunduks.

Nojah, tundub suht hull küll, kui nii vaadata.

Aga teate, kuidas mina seda näen?

Näen seda hoopis, kui suurepärast võimalust otsast alustada, teha asju, mida ma enne teha ei ole jõudnud ja saavutada midagi millest praegu unistadagi ei oska! 

Vaatan tulevikku rõõmsa ootusärevusega ja ei jõua ära oodata, mida elu mulle järgmiseks väljakutseks pakub. Tean, et raskused ja väljakutsed on need, mis annavad meile võimaluse õppida, kasvada ja areneda. 

Seega, koroona ei olnud minu jaoks mitte unistuste surm, vaid võimalus vaadata iseenda sisse, luua täpselt selline elu, nagu ma ise elada tahan ja saada parimaks võimalikuks versiooniks iseendast! 

See arusaam ei tulnud mul loomulikult kohe. Selle postituse kirjutamise ajaks on koroona algusest möödas juba mitu kuud. Aga selle lühikese ajaga on minust saanud juba täitsa uus inimene. 

Kui otsustad mu teekonnaga ühineda, siis räägin järgmistes osades ka Sulle, kuidas masendusse langemata nullist alustasin ja loodan, et leiad siit ka enda jaoks ideid, kuidas uuest algusest rõõmu tunda!

Leave a Comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.