Täna tahan kirjutada sellest mis, on need kaks tunnet, mis meid uue alguse puhul takistavad ja panevad pidevalt kahtlema, kas suudame ikka saavutada seda, mille eesmärgiks võtame. Need tunded on EBAKINDLUS ja HIRM LÄBIKUKKUMISE EES.

Ka maailma edukaimad inimesed ei ole vabad ebakindlusest ja hirmust läbikukkumise ees, kuigi neid tundeid on meil nende juures tihti võimatu kõrvalt näha, sest kes meist tahaks maailmale näidata oma nõrkusi ja hirme.

Ka mina tunnen neid tundeid pea igapäevaselt. Alateadlikult keerlevad pidevalt peas mõtted: “Kas ma olen valmis alustama millegi täiesti uuega oma elus”, “Kas see mida ma saan pakkuda on piisav?”, “Mis siis, kui mitte kellelegi ei meeldi see, mida teen”, “Kas mul ikka on piisavalt teadmisi?” ja “Mis saab siis, kui läbi kukun?”.

Aga kuidas nende hirmude ja alateadlike mõtetega silmitsi seista ja siiski, vaatamata nendele mõtetele, mis meid pidevalt häirivad, nagu pea ümber tiirlevad sääsed, ennast kokku võtta ja peale hakata? 

See, mis minul on aidanud nendele piiravatele mõtetele ja hirmudele vaatamata edasi liikuda, on oma mõtete ja tunnete kuulamine ja teadlikult suunamine, millest rääkisin täpsemalt “Kuidas oma mõtteid kuulata” osas SIIN. Kui Sa ei ole seda veel lugenud, siis on praegu selleks parim aeg.

Need mõtted, mida ma igapäevaselt harjutan ning mis aitavad mul hirmudele vaatamata edasi liikuda ja tänu pidevale harjutamisele iga päevaga aina tugevamaks muutuvad on:

• “Ära jäta pooleli!”, ehk siis, mis iganes takistusega Sa ka silmitsi ei seisaks, ära jäta eesmärgini pürgimist pooleli! Igal takistusel on lahendus. Selle leidmine võib mõnikord aega võtta, aga kui Sa alla ei anna, siis ületad selle kindlasti ja jõuad eesmärgini.
• “Ära muretse ette!“ Tean, et mu teekonnal tuleb ette palju asju, mida ma veel ei oska, aga õpin need ära või leian lahenduse siis, kui selleni jõuan ja ei muretse selle pärast praegu. See mõte aitab ajule mitte liigset ülekoormust tekitada nende probleemide või takistustega, milleni ma veel jõudnudki ei ole või mis ei pruugi kas üldse tullagi või siis laheneda juba enne, kui tekkida jõuavad.
• “Mis mul kaotada on?” Mis on kõige hullem stsenaarium juhul, kui läbi kukun? Kõige hullem saab ju olla ainult see, et olen tagasi samas punktis kust alustasin ja kas see oli siis maailmalõpp? Ei olnud ju! Saan samamoodi jälle millegi muuga otsast alustada ja olen kogemuse võrra rikkam.

See, mida me tegelikult kõige rohkem kardame, on läbikukkumise TUNNE, mis väljendub pinge või vibratsioonina meie kehas. Kas see siis tegelikult ongi nii hull? Ei ole ju! Füüsiliselt on miega kõik hästi ning see on vaja ka selges teha oma ajule, kes ei tea vahet, kas Sind ründab parajasti tiiger või oled stressis lihtsalt selle pärast, et võib leiduda keegi, kellele Su tehtu ei meeldi! 

Oma aju saad rahustada tundes teadlikult hirmu ja ebakindluse tunnet oma kehas, vaadates seda uudishimuga ja leides, mis reaktstioone see tunne füüsiliselt tekitab. Kui selle tundega rahulikult lepid ja sõbraks saad, jätab aju pidevad protestid ja on valmis eesmärkide suunas edasi liikuma. 

Lõpuks, kui oleme õppinud oma tundeid kuulama ja kontrollima, siis saame aru, et hirmu tundmine ei ole meile üldse vajalik ning isegi, kui seda tunneme, suudame elus edasi liikuda, jättes tunde tahaplaanile ja teha teadlikult muutusi vaatamata sellele.